fbpx

Kuidas kõik alguse sai

Kui me kunagi alustasime Valkla puhkekeskuse opereerimist, siis ma pidevalt mõtlesin, et ma peaksin blogi pidama, aga ma kunagi ei jõudnud meie juhtumisi kirja panna. Täna aga oli mul eriline dejavu-hetk ja ma kihvatasin …ja siis seda hetke oma sõbraga jagades tuletas ta mulle meelde, et ma pean selle uue projekti pajatused kõik kirja panema, et oleks endalgi hiljem huvitav lugeda.

Alustame siis algusest.

Aastal 2016 võtsime me neljakesi (2 perekonda) opereerida puhkekeskuse Tallinnast 30 km kaugusel. Tegemist oli 1950-ndatest olnud pioneerilaagriga, mis läks erakätesse 90-ndate alguses. Meie võtsime selle üle seisukorras kus viimane remont oli seal tehtud ilmselt ca 2000 a. alguses. Meie põhirõhk läks restoranimaja (pioneerilaagri söökla alates 1970-ndatest) remontimisele, mis oli remonti näinud samuti ilmselt 2000-mingil aastal. Ühesõnaga väsinud ja ajale jalgujäänud.
Miks ma sellest kirjutan?
Sest 2020 aasta oktoobrist me seda kohta kahjuks enam ei opereeri. Põhjust pole vaja ilmselt kaugelt otsida – koroona viirus. Meil oli valida: kas lõpetame aasta lõpus püksid jalas või kevadel püksata. Valisime 1. variandi.
Selleks hetkeks oli meie neljasest tandemist juba alles jäänud kolm. Kui me lõpetasime, otsustasime me Raigoga, et näeme ennast ka tulevikus midagi sarnast tegemas, aga olulisemalt väiksemas mahus.

Niisiis, kuidas me siia sattusime?

Me piidlesime juba suvel kinnisvaraportaalidest erinevaid kohti, kus saaks sarnast puhkekohta teha. Millist küsite?
Veekogu kaldal olev puhkekompleks, kus saab korraldada seminare, suvepäevi, pulmasid ja lihtsalt pere ja sõpruskonnaga puhata. Aga see peaks olema selline relax koht, kuhu korraga ei torma 4000 inimest kui õues paistab päike ja termomeeter näitab +20 kraadi.
Selline koht, kus sa hommikul ärkad rähni toksimise peale ja kui aknast välja vaatad, tunned ennast eriti rahulolevana, et sa just selle koha puhkuseks valisid.
Ja “last but not least” seal PEAB saama head sööki ja jooki.
Tagasi otsingute juurde. Igatahes külastasime suvel erinevaid objekte ja maalappe, et leida seda päris enda kohta. Aga kuni sügiseni ja lepingu lõpetamiseni eelmises kohas me seda kohta ei leidnud – ilmselt otsisime valest kohast.

Ja siis sattusime me oktoobrikuu algul oma pere ja sõprade perega seiklema Lõuna-Eestisse ja kujutage ette, kõik ägedad kohad olid reserveeritud. Me lõpuks küll midagi leidsime, aga see kogu kombo – kuppelmaastik, imelised metsad vaheldumas väikeste järvedega, igal majal on sauna kõrval oma tiik/järv – see täiega lummas meid.

Meie tahame kaaaaa saunast otse järve hüpata, järvekaldal kümblustünnis “spaatada” ning pärast kamina kõrval raamatud lugeda, head paremat nosida ja mõnusat Itaalia veini kõrvale libistada.

Pilt selge – muudame suunda. Who cares, et uus koht peaks Tallinnast tunnise autosõidu kaugusele jääma. Nii nagu kiirteel sõites ei avasta sa ühtegi riiki, nii pole mõtet otsida kogu Eestimaa ilu Tallinna lähedalt…

Kuidas me Saarjärvele jõudsime

Olime juba mitu nädalat oma vanast tööst jõudnud puhata. Kinnisvaraportaale kammisime ca korra nädalas läbi, lootes, et kriis turismis paiskab just sügisel turule huvitavaid pakkumisi – eksisime.
Ühel hetkel jäi mulle silma mittemidagiütleva pealkirjaga kuulutus. Mind köitis selle kuulutuse pildil oleva maja arhitektuur – tõeline nõukaaja pärl ja seda minu arust kõige paremas mõttes. Maast katuseni viilkatusega suvila maxi-versioon. Woohaaa!!!! Äge, mida minu käed ja pintsel selle majaga suudaks teha. Mul peab alati film peas jooksma hakkama kui ma mingit kohta vaatan ja siin hakkas, nagu ka kõikides teistes kohtades, mida me vaatamas käisime. AGA, siin sain ma esimest korda ka oma kaaslase, Raigo, ära lummata. Nimelt oli siin juba olemas vool (elekter) ja 40 amprit, OMG! Ja see pole veel kõik. Siin on õuevalgustus! Ja see pole mitte prožektor maja küljes vaid midi-suuruses tänavalaternad paigutatud üle terve puhkemaja ümbritseva territooriumi. Need olid need “müügiartiklid”, mis Raigole peale läksid ja siis TEMA otsustas, et see koht sobib :)))
Oli paar asja veel, aga nendega me ei saa hetkel eputada, sest “its complicated”, aga selle koha staar on ikkagi järv. Majade kooslus järve kaldal ja põhimõtteliselt mitte ühtegi naabrit ümbruskonnas, VEEL mitte.

Pärast kolme pikka kuud paberimajandamist, finantsprognooside tegemist, äriplaani kirjutamist, 4-5 korda selle koha külastamist on Saarjärve puhkemaja lõpuks meie (ja panga) oma.
Peale notarit sõitsime kohe kohta üle võtma. Kui maakler ja endine omanik olid lahkunud, avasime šampanja.  Eufoorias tegime sõpradele veel live videosid ja naersime õnnestumise üle – me ostsime puhkemaja järve ääres!

Ööseks läksime hotelli, kus pool ööd uurisime ja puurisime saadud dokumente ja projekte. Proovisime aru saada, mille ja millises tegelikus seisukorras olime endile soetanud (nüüd mõni tark kinnisvaraguru raputab kindlasti pead, aga noh kindlasti on asju, milles meie oleme kinnisvaragurust pädevamad).
Hommikul käisime vallas ennast ja enda plaane tutvustamas ning uurimas, mida ja kuidas me võime teha ja mida mitte.
Nüüd tagasi Saarjärvel võtsime endile aega ja kaustiku ning hakkasime järgmisi käike kirja panema ja plaane tegema, selle aja jooksul (3h) suutsime me 4 korda omavahel riidu/sõnelema minna – tundub väga hea algus.

Share your thoughts