2 õlut

Meil on aasta jooksul juhtunud nii palju ja tekkinud nii palju lugusid, et proovime neid siin järge mööda kirja panna, et oleks tulevikus ka endil hea meenutada.

“2 õlut” on Raigo lemmik lugu, mida rääkida…

Olime meie siis ühel ilusal aprillikuu päeval järve ääres, Raigo ehitas glämpingu telgile terrassi ja mina lihvisin ühte peeglilauda. Kuna meie maja asub Aegviidu-Ähijärve matkarajal, siis on üsna tavaline, et õuest jalutab läbi mõni matkaline. Eelmise omaniku poolt on meie õue sissekäikude juurde pandud kurjad sildid ja seetõttu tekib päris paljudel matkalistel meie hoovi juurde jõudes segadus. Nii oli juhtunud ka seekord.

2 noormeest istusid siis siltide alla kännu peale maha ja nosisid oma kaasavõetud võileibu. Raigoga me arutame, et no nii kurjad kirjad on, et nad ei julge edasi tulla ja mina siis otsustasin,  et lähen kutsun nad meie juurde järve äärde oma lõunat sööma.
Härrased olid sellisest lahkusest kohmetunud ja arvasid, et lõpetavad oma lõuna siiski puu peal istudes ära, aga uurisid, et ega mul neile kahte KÜLMA õlut pole müüa. Minul nägu naerul ja no muidugi meil on ju.  Veini saab ka kui tahate ja kohvi ka, aga härrased jäid siiski õllesoovi peale kindlaks. Lubasid söömise ära lõpetada ja siis meie juurde õlle järgi tulla.

Läksin siis tagasi majja, tõin külmad õlled ja ootasime meie külalisi õlle järgi. Nad ka tulid ja jõid õlut ja rääkisime juttu ja … …tavaliselt selline matkalistega jutustamine kujuneb ca 30 – 60 min jutuajamiseks, nii ka seekord. Ja kui jutud räägitud, siis uuriti, et mis nad meile õlle eest võlgnevad, minul oli hind juba välja mõeldud/kalkuleeritud, kui Raigo kiiresti ütles, et “mitte midagi”.

Whaat!?!

Härrased lahkusid äärmiselt üllatunult aga rõõmsalt ja mina mitte nii rõõmsalt käratasin Raigole, et mina ei kavatse sinuga küll siin koos äri ajada, kui sa kõikidele tasuta kraami kavatsed jagama hakata, ettevõtte eesmärk on ikkagi teenida kasumit :))))
Arutlesime veel pikalt omavahel erinevate maailmavaadete üle ja Raigo arvas, et see oli siiski hea mõte.

Nädal hiljem tuli meile suure grupi majutuse päring, kus kogu minu väljapakutu kohe kiiresti kinnitati ja mingit allahindluse juttu ei hakatud ajama – harv juhus :))

Paar nädalat hiljem saabuski grupp jalgrattureid ja mina siis kõiki neid seal ukse peal tervitasin, ja järsku jäi silma kaks tuttava näoga meest. Hakkasin kiiresti processing, processing oma mälupildis tegema, et kust ma neid nägusid tean. Härrased märkasid minu processing mode’i ja tulid mulle appi. Alo, kellega ma olin telefoni ja meilivestlust pidanud selle grupi majutuse ja toitlustuse asjus ütles, et “2 õlut on päris hea investeering eks?”  Ja siis ma tundsin ära, 2 matkalist, kellele Raigo oli need 2 tasuta õlut pakkunud. Alo (üks matkasellidest) ütles hiljem, et need 2 külma õlut võitsid ta südame.

Ratturite seltskond jäi vist ka rahule, sest nende seltskonnast üks rattamatkaja otsustas kohe järgmisel hommikul, et ta peab meie juures oma juubeilt. Juba nädala pärast oli ka juubel broneeritud ja kuu aega hiljem tõi see sama daam meie juurde seminari pidama ka oma kolleegid. Aitäh Terje sulle, selle usalduse eest.

Seega loo moraal ja mida ma ka ise sellest õppisin, et vahel peab andma, et midagi saada 😉