Meie esimene öö Saarjärvel ja töömehed
Sõitsime tagasi koju. Raigo vajas paar päeva või nädalat või kuud, või ma ei teagi mida ta mõtles, et atra seada, mina aga kihutasin meid peagi tagasi Saarjärvele. Minu hullumeelne plaan oli veeta mõned ööd Saarjärve saunamajas ja kohtuda erinevate kohalike töömeestega. See oli meie peres sajandi ebapopulaarseim plaan, sest õues oli siis -8 kraadi, Saarjärve puhkemajas polnud kuid olnud inimesi ja majad olid pikalt kütmata seisnud. Kuidas ma kujutan ette, et me seal olla saame? Kui kaua läheb aega, et maja soojaks saada? Panen nende küsimuste vastused siia kirja, et mul kunagi oleks endal ka täpne info olemas.
Saabumisel proovisime end sisse seada saunamajja, mida minu arusaamist mööda oli ka varem talvisel ajal matkalistele välja renditud. Tegime saunamaja kaminasse ja sauna tule alla kella 16 ajal. Toas oli siis temperatuur -1. Kella 20-ks saime juba +8 kraadi sooja tuppa! Siiski tundus veel veidi jahe et “Saarjärve saunamaja romantikapakett kallimaga kaminaääres ” oleks olnud meie järgmine tegevus sellel õhtul. Selle asemel otsisime veel õues tegevust, mis meile sooja annaks. Otsustasime, et teeme juba sel õhtul järvele jääaugu. Mõjuvaid põhjuseid jääaugu vajalikkusest oli mitu – nimelt minul oli plaan Saarjärves taliujumist harrastada ja me vajasime vett nii WC kui ka nõude ja enda pesemiseks, kuna kraanivesi oli külma tõttu ju kinni keeratud. Järve jääaugu saagimine – nii lihtne teha, tundus mulle, ja ma pakkusingi Raigole, et proovin alguses ise mootorsaega järvejääd lõigata. Tõmbasin sae käima. Aga tegelikkuses tegid nüüd juba -10 ja sae tootjafirma selle tegevuse väga keeruliseks, ning saagima asudes ja esimest tükki välja tirides selgus et järvejää on 30+ cm paksune. Vahepeal läks saekett jäässe ja nii me seal sudisime, kaks linnainimest, saagides julgelt tund kuni kaks, mille tulemusena valmis 1 x 1,5 m suurune jääauk.
Saarjärvele saabudes olime paigaldanud suurde puhkemajja digitaalse ilmajaama. Selles majas aga see moodne digiseade üldse tööle ei soovinud hakata. Huvitav – meil kodus küll töötas? Aga vot tuleb välja, et see imeline ilmajaam, mis meil ka kodus on ja näitab nii toa kui õue temperatuuri ja õhuniiskust ja kuuseisu jpm. on ehitatud selliselt, et toa temperatuuri ette miinust ei kuvata ja seetõttu läks see masin hulluks. Otsustasime veidi kütta ka suures majas ühte tuba. Peale tunnikest kütmist sai imeline ilmajaam esimesest šokist üle ja manas ekraanile uhkelt 3,8 pluss kraadi. Selle õhtu rekord tuli +4.
Tagasi saunamajja, kus sättisime ennast magama. Olin meid lisaks kodust kaasa võetud suletekile varustanud ka magamiskottide ja villaste sokkidega. Viimased olid mul terve öö jalas. Miinusesse toatemperatuur saunamajas õnneks enam ei langenud ja tegelikudlt oli magada isegi soe.
Töömehed Lõuna-Eestis ja manjana*- mentaliteet
Järgmisel hommikul ärgates panime oma 4 kihti riideid selga ja tegime endale hommikukohvi. Nautisime saunamaja terrassil, kuuma auravat kohvitassi käes hoides, lummavat lumist vaadet Saarjärvele. Vaikus ja rahu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma siin peatükis kirjutada. Selleks päevaks olid meil planeeritud kohtumised erinevate ehitajate ja tehnikutega. Et keegi ennast puudutatuna ei tunneks ja mitte laskudes liigselt detailidesse panen siia kirja peamised ehitajate ja tehnikute “omadused”, mis meid üllatasid ja millega me kokku puutusime.
Esiteks: siin on kõigil aega.
Kui keegi tuleb sinuga kohtuma ja sa oled temaga objektile tiiru (või isegi kaks) peale teinud, siis ta ikka veel räägib – loomulikult kõigest muust kui sinu soovitud ehitustööst. Sa vaikselt suunad teda ja jalutad juba tema autoni aga juttu jätkub. Rääkisin sellest tähelepanekust ühele oma väga heale tuttavale, kes hiljuti ka (Põlva)maale kolis ja ta hakkas naerma, sest tal olid ehitajatega samasugused olukorrad.
Seda ei saa teha, või tuu (kohalikus murrakus tuu=see) pole mõtekas või tuu on liiga kulukas. Kõik asjad, mis minule kui tehnilise taibuga naisterahvale tunduvad mõistlikud ja kaasaegsed lahendused, siis siin öeldakse – ei saa teha. Muidugi nädal aega hiljem tuleb välja, et tegelikult ikka saab teha (manjana*).
Külmaga ükski töömees ei tööta – “ma teen tööd ainult suvel, talvel ma puhkan”, “ei, ei, ei, talvel ma küll küttepuudega ei viitsi tegeleda. No palju sul siis vaja on? No need mõned kandid ma võin ju tuua” …neid lauseid on mul veel, aga nagu eelpool mainitud ma ei hakka neid siia ära tooma, et keegi ennast puudutatuna ei tunneks. Üks hea näide – kui meie pakkusime, et kütame puhuritega oma kuludega tuppa tööde teostamiseks vajaliku temperatuuri, siis saime vastuse, et see on liialt kallis ja ehk ootame ikka kevadeni. (mõttepaus ja sügav ohe) AGA, meil on meeletult palju tööd vaja lühikese ajaga ära teha ju?
Leidsime vaba töömehe ja uurisime kohe, et mis päeval saaks ta tööga alustada? “Oot, mõelge ikka enne, äkki tahate omavahel veel arutada ja olete ikka kindlad, et minu tööd tahate, noo suhtleme veel telefonis” (manjana*). Suhtled korra veel telefonis ja siis ka meili teel ja siis lihtsalt loobud, sest ilmselgelt on enda teenuse müümise kunst siin alahinnatud või on hetkel lihtsalt talv ja liiga külm.
Lisaks õpetati meid, et igal ehitusel peab käima kohapeal vähemalt 3-4 targutajat, kuulad nad ära ja seejärel selekteerid endale targutajate soovitustest sobivaimad, millega ehitustöödel arvestada.
Ja kui keegi veel peaks arvama, et Lõuna-Eestis on kõik odavam kui Harjumaal, siis eksite rängalt. Aga miks peakski olema? Siin on kõik teenused palju kallimad kui seda on Tallinna ümbruses. Iga töömees arvestab juurde oma töölkäigu kulu ja noh, Põhja-Eestis pole ma iial tundnud nii tugevalt, et cash is king.
*Manjana tähendab hispaania keeles homme ja laiema mõistena, et olgem tšill ja aega on nende kiirete asjadega.
Eks tuleb ka meil selle manjana mentaliteediga harjuda. Omame ju maamaja ikkagi “lõunamaal”.
