Vesi kui inimõigus

Sel suvel meid külastanud inimesed on kindlasti märganud, et meie kraanist voolav vesi on pruun ja rauarikas – “ironic water” nagu üks meie külaline naljatas.
Mõni kommenteerib, et vee kvaliteet kraanis võiks parem olla, teine jälle kirjutab arvustuse google’sse, et vesi on küll järvest otse tulev.

Nooh, teeme selle siis selgeks.

Meie puhkemaja kraanidest voolav vesi tuleb ikka maa seest, aga süsteemid, mis seda käitlevad on lihtsalt ajast ja arust nagu ka torustik. Mõni teadjam kohalik teab aga rääkida, et selline põhjavesi on piirkonna eripära ja isegi filtritega seda palju puhtamaks ei saa. No meil on igatahes sel suvel plaan vähemalt proovida seda paremaks teha.
Olgu ka öeldud, et söögi tegemiseks ja joogiveeks kasutame me veefirmalt sisseostetud vett, seega rauase veega peab ainult käsi pesema ja duši all käima – et raudmeheks saada.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kui enesest mõistetavalt me võtame seda, et kuskil metsa sees, linnadest eemal ja ka asustusest eemal peaks kraanist voolama puhas vesi.
See ülim luksus kui sa sõidad metsa ja sa saad sooja veega duši alla minna ja wc-s vett peale tõmmata.
Jaanuaris kui me olime just Saarjärvele tulnud, oli suvepuhkemajaks ehitatud majale kohane, et kõik veed on talveks kinni keeratud. Seda tehti tavaliselt oktoobris ja keerati lahti aprillis. Meie õnnetuseks läks samal päeval kui me Saarjärvele saabusime õues külmaks ja see külm püsis kuni märtsi lõpuni – igatahes olid veed kinni külmunud ja kraanist me vett ei saanud, algselt isegi ka mitte pumbajaamast.

Seega möödusid meie esimesed ehituskuud niimoodi, et igal hommikul saagisime järvejäässe JÄLLE augu, vedasime sealt majja ämbrite viisi vett ja üllatus-üllatus soojendasime seda kiirkeetjaga. Selle veega siis pesime nõusid, käsi ja iseendid. Meil oli ka väike väljakutse: 1-aastane laps, kes endiselt kandis mähkmeid. Mäletan telefonikõne oma emale kui võtsime lapse esmakordselt Saarjärvele kaasa: “ema, kui te meiega maal käisite kui me beebid olime, siis kuidas te seal kausis meie k..kast tagumikku pesite?” Väga naljakas küsimus, aga kas me tegelt oleme sellele mõelnud, et mitte kõikide beebide kodus pole voolavat vett.
Ema juhendamisel ja Raigo inseneri-tarkusega saime selle delikaatse probleemi ladusalt lahendatud aga siiani vaatame muiates neid eelmise talve pilte, kuidas meie laps ämbris vannis käib ja seda tohutut nõudepesulat pesuruumis – me oleme endiselt elus ja ühtegi kõhuviirust ei põdenud.

Märtsi lõpust saime pumbajaamast juba põhjavett ja aprillis kui torud olid lõpuks lahti sulanud tuli kraanist vesi, soe vesi. Pärast sellist talve mind väga ei morjendanud, et see rauane oli :)))

Praeguse talvega meil on endiselt aegajalt veel väljakutse, et vesi võib kinni külmuda, detsembris kui oli õues -26 siis saime veed lahti 2 tundi enne külaliste saabumist. Meile ikka meeldib see pidev närvikõdi, et kas kõik saab õigeks ajaks valmis.

Aga loodetavasti on meil peagi rõõmsaid uudiseid ja saame oma veevärgi renoveeritud ja korda teha.